Kolm küsimust Viljandis kandideerivatele naistele

Lilli Suburgi kunagises kodulinnas Viljandis osaleb sel korral kohalikel valimistel 170 kandidaati, neist 61 naised. Küsimustele vastasid erinevate valimisnimekirjade esindajad. Vastuseid ei õnnestunud saada EKRE ja Keskerakonna käest.

Viljandi elanikest 55% on naised, aga kandidaatide hulgas on nüüd naisi vaid 36% ja linnavolikogu lahkuvas koosseisus kõigest viiendik. Mida teha, et naiste osakaal Viljandi poliitikaelus suureneks? Kas teie arvates on selline naiste alaesindatus üldse probleem, millega peab kuidagi tegelema?

Janika Kivistik (IRL): “Naisi peab olema poliitikas rohkem. Uusi tulijaid sh naisi peab rohkem toetama ja innustama. Suur roll on siin ka meedial. Kui poliitikut kujutatakse kui valetajat, varastajat, omakasupüüdlikku ajukääbikut, siis naised pigem loobuvad sellistest “väljakutsetest”. Igal erakonnal on naisorganisatsioonid. Ka Viljandis tegutseb minu juhitav IRENi naiskogu. Oleme juba neljandat hooaega alustanud elujõuline klubi. Õnneks meie 22 aktiivsest liikmest kandideerib Viljandi linnas ja vallas kokku 12 naist. Ma kindlasti ei poolda mingeid kvoote ega triipe… aga võimalikke aktiivseid ja kodukoha arengu hüvaks teotahtelisi naisi tuleb märgata ja kaasata ning nende potentsiaali ära kasutada kogukonna heaks.”

Kristel Elmaste (IRL): “Küsimus ütleb ära ka vastuse: kuna naisi on Eesti elanikkonna hulgas veidi üle 50%, vajab poliitika kindlasti naisi rohkem kui oli viimases volikogus. On ju ilmne, et naised teavad naisi puudutavatest küsimustest rohkem kui mehed. Perede- ja laste, vanemaealiste ja puuetega inimeste küsimused leiaksid kindlasti senisest enamat tähelepanu. Ühiskondliku sidususe ja abivajajatest hoolimise küsimused oleksid senisest enam kilbil. Aga mitte ainult. Viljandis on tublisid naisettevõtjaid, majandus- ja rahandusinimesi, kes tegeleksid peale pehmete väärtuste ka nn tulu poolega. Ei maksa arvata, et naised arvaksid, justkui raha tuleks seina seest.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Kui naiste osakaal nii väikene on, siis järelikult rohkem naisi ei soovi kandideerida, sundida neid ju selleks ei saa ja pole vajagi. Küll elu ise paika sätib sellised asjad.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Mina leidsin tee Viljandi poliitikasse läbi Viljandi Noorte Volikogu. Ma pole Viljandist pärit, kuid kolisin siia neli aastat tagasi ja armusin Viljandisse juba esimesest päevast. Üha enam end Viljandiga sidudes jõudsin ka Viljandi Noorte Volikoguni, kus kohtusin suurepäraste aktiivsete noortega, kellest suurem osa olid esialgu küll meesterahvad. Noorte Volikogus ei kogenud ma kordagi, et mind oleks võetud vähem tõsiselt lihtsalt sellepärast, et ma olen naisterahvas. Aastate jooksul liitus Noorte Volikoguga üha enam naisterahvaid ja praeguseks on saavutatud ideaalne tasakaal ambitsioonikatest ja aktiivsetest noortest. Küll aga kogesin ma ühel Viljandi Linnavolikogu istungil seda, kuidas minu poole pöörduti, kui “neiu” poole. Ma ei jõudnud sellele isegi reageerida, kui juba võttis volikogu nimel sõna keegi teine ja palus soolis-vanuselisi erisusi mitte teha. Kui praegu on naiste alaesindatus Viljandi poliitikas veel probleem, siis võin julgelt väita, et varsti see enam nii ei ole. Viljandi noored on äärmiselt ambitsioonikad ja inspireerivad ning seda nii noormeeste kui ka noorte naiste näol.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Esmalt peaksime küsima, kas meil on vajadust suurendada naiste osalust Viljandi poliitmaastikul? Või ehk peaksid sellise küsimuse endale esitama need naised, kes sügaval südames tahaksid midagi ära teha, sest ega miski ei muutu, kui sa ise algust ei tee! Jaga oma mõtteid, löö kampa, ole aktiivne ja sind võetakse kuulda, või vähemasti märgatakse. Valimisliit Kogukondlik Viljandi on mõeldud Viljandi kodanikele, kes tahavad asju ajada avalikult ning kogukonda kaasates! Ehk on see uks nendele, kes siiani on jäänud tahaplaanile või sootuks mängust välja. Probleemi, kui sellist, siinkohal ei näe, kuid alati jääb õhku õrn lootus, et just naised tulevad ja keeravad seda mehelikku pead õiges suunas.”

Liis Aedmaa (SDE): “Muidugi on see probleem. Minu teada on hetkel volikogus see number isegi alla viiendiku, aga ses osas peaks küll peeglisse vaatama koalitsioonierakonnad ehk siis Reformierakond ja IRL, sest neil on kahe peale kokku ainult 1 naine ja kui me vaatame kandidaatide nimekirju, siis ega nad väga ei pinguta ka seda numbrit muutma. Kui siia lisada veel EKRE, kes seab oma kampaania keskmesse suuresti vaid mehed, siis… Mis aga Viljandisse puutub, siis linnas laiemalt ringi vaadates pole see seis sugugi nii traagiline. Ugalat juhib naine, samuti gümnaasiumit, raamatukogu, kogundlike liikumiste eestvedajate seas on mehi ja naise üpris võrdselt.”

Juhuslikult möödub just valimispäeval, 15. oktoobril 130 aastat sellest, kui Viljandis hakkas ilmuma esimene eestikeelne naisteajakiri Linda, mille väljaandja Lilli Suburg oli üks Eesti esimesi feministe. Kas tema mälestuse jäädvustamiseks võiks püstitada talle Viljandisse mälestusmärgi?

Janika Kivistik (IRL): “Kindlasti peab. Minu teada on Heiki Raudla ka selle idee välja öelnud.”

Kristel Elmaste (IRL): “Tublide inimeste mälestust tuleb ikka au sees hoida. Lilli Suburgi kodanikujulgus ja tema loodud ajakiri “Linda”, mis meie esiemasid julgustas, väärib seda. Kas nüüd just Vabadussõja Võidusamba suurust rajatist, kuid büsti või bareljeefi kindlasti. Mälestustahvel on juba olemas.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Kui on kena mälestusmärk ja huvigrupil on selle jaoks raha, siis miks mitte.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Lilli Suburg mitte ainult feministina, vaid ka üleüldise võrdõiguslikkuse eest seisjana on Eesti ühiskonna heaks teinud palju. Viljandlased võiksid tõepoolest temast teadlikumad olla ja sealjuures ka uhked! Kuidas seda väljendada – mälestusmärgi, sündmustesarja, raamatu või millegi muu näol? Siin on võimalusi lõputult. Mulle kõlab see nagu suurepärane võimalus teha koostööd Viljandi Gümnaasiumi, Kultuuriakadeemia, Kunstikooli ja linna vahel.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Mille jaoks? Selleks, et näidata, kes me naised oleme! Nii nagu loomariigis, on ka inimestel teatud liigid ja just üks liikidest on ennast nimetanud feministideks. Meie usume, et ajalooline Viljandi linn on oma olemuselt ja väärtustelt võimekas piirkond ja turismi arendus linnas ja Viljandi linna propageerimine väljapoole peaks olema igaühele südameasi. Valimisliit Kogukondlik Viljandi keskendub oma töös Viljandi linnale ja seeläbi soovime arendada tervet piirkonda. Kui selleks on vajalik püstidada Lilli Suburgile mälestusmärk, siis loomulikult see ka tuleb, kuid siinkohal ei saa märkimata jätta tõsiasja, et tegemist on kunstlikult ellu kutsutud eesmärgiga – Märka mind, ma olen naine! Ühest küljest on see mõistetav, sest eks naine teebki palju eraelus ja jõuab olla ka edukas muudel aladel, kuid on ka teatud grupp samaväärseid mehi olemas. Kas püstitame neile samuti tahvli või loome kogunisti uue liikumise? Paneb mõtlema ja siinkohal tahan mina isiklikult öelda, et naised märgake mehi enda kõrval, nad kõik ei olegi päris sead!”

Liis Aedmaa (SDE): “Mina isiklikult ei leia, et millegi tunnustamiseks või kellegi panusele osutamiseks oleks parim võimalus püsitata mälestusmärk. Ma näiteks ei toeta ka Viljandi vabadussõja monumendi taastamist. Mis aga Lilli Suburgi elutöö väärtustamisesse puutub, siis võiks alustada sellest, et võibolla ei peaks kõik Eestis ilmuvad naisteajakirjad kirjutama peaasjalikult sellest, mida sel sügisel selga panna, millise firma huulepulk kõige kauem huultel püsib ja millised uued trenni- ja dieedinipid peaks iga endast lugupidav naisolend kindlasti juba homseks omandama.”

EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison on kuulutanud, et kui EKRE riigis võimule tuleb, siis lõpeb kindlasti sellise asutuse nagu Feministeerium rahastamine riiklikest projektirahadest (tema arvates ei ole sellest ühiskonnale mingit kasu). Kas Viljandis on selliseid naistega seotud asutusi või asju, millele tuleks suunata nüüd teie hinnangul hoopis senisest rohkem avalikke vahendeid?

Janika Kivistik (IRL): “Viljandis on näiteks MTÜ Päikesekillu Perekeskus, mis tegeleb teismeliste, naiste, imetavate emade, noorte perede toetamisega, koolitamisega. Nad vajaksid palju rohkem finantsilist tuge kui praegu linn suudab tegevus- ja projektitoetuste kaudu anda. Paljusid puuetega inimestele suunatud teenuseid pakuvad omavalitsused koostöös MTÜdega. Näiteks toetatud elamise teenus. MTÜle rahastatakse seda teenust pearahapõhiselt ja see pole kaugeltki piisav, et tagada teenuse kvaliteet ja ka MTÜle järjepidev areng. Seega, paljud sotsiaalsfääriga seotud valdkonnad ja teenused vajaks palju suuremat riigipoolset tuge. Viljandis puudub laste varjupaik, mis tuleb maakonna vajadusi silmas pidades asutada.”

Kristel Elmaste (IRL): “Esiteks, mis puudutab Jaak Madisoni, siis tema mäletatavasti “andis tuld” juba oma plakatiga väga ebasobivas kohas Viljandis (Paalalinna kooli ees). Demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus au sees, ja kui sellel kanalil on lugejaskond, ei otsusta neid küsimusi EKRE, vaid lugejate nõudlus. Kas tuleks muuta riiklike projektide rahastuse kriteeriumeid, et Feministeerium ei saaks enam toetust taotleda? Arvan, et ainult sellepärast, et nad tegelevad tavapärasest aktiivsemalt vähemuste õigustega, mõjub see keelamisena, seega ei toeta. Kuigi ka mina ei ole Feministeeriumi igapäevane lugeja – ei arva ma, et naised peaksid õigusi “nui neljaks” aktivistidena taga nõudma – on sõnavabadus ja tegutsemisvabadus ülimad väärtused seni, kuni teistele liiga ei tehta. Mis puudutab vähemuste õigusi, siis võitleksin ka mina nende asemel rohkem puuetega inimeste õiguste eest, laste vaesuse küsimuste lahendamise eest – need on tõeliselt haavatavad sihtgrupid. Olen üsna kindel, et Eesti naised suudavad enda õigused üksikisikutena maksma panna.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Feministeeriumist pole paraku kuulnudki ega ole ka kursis muude sedasorti asutustega lähemal ega kaugemal.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Sellest, et EKRE plaanib võimule tulles Feministeeriumi rahastamise avalikest vahenditest lõpetada, sünniks kindlasti hästi palju uusi veelgi kirglikumaid naiste õiguste eest seisvaid organisatsioone. Selle liigutusega huvigrupp mitte ei vaibuks, vaid tõuseks veel enam esile. Feministeeriumi rahastamine ei ole kindlasti raha raiskamine või kasutu tegevus. Avalikke vahendeid vajavad paljud erinevad organisatsioonid. Mina tegelen näiteks igapäevaselt psüühilise erivajadusega inimestega ning nendele töövõimaluste loomisega. Ka on mulle äärmiselt südamelähedane väikelaste areng. See, kuidas neid valdkondi aidata ei ole alati seotud rahaga. Oluline on suurendada ühiskonnas mõistmist ja positiivset toetavat suhtumist. Igale erinevale organisatsioonile tuleb läheneda juhtumipõhiselt.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Päris nõus sellise väitega kindlasti olla ei saa. Jah, tõsi talle ei ole sellest tõepoolest kasu, kuid on olemas hulk inimesi, kellele on taolised asutused, organisatsioonid vägagi vajalikud. Miks me eelistame üht teisele? Kui jagame ühele, siis anname ka teisele! Vana tõde, kui mees pöörab tähelepanu armukesele, siis hakkab ta oma naist rohkem märkama. Miks? Ideaalina, lähtudes tehtud uuringutest, peaks igas tõmbekeskuses olema kool, lasteaed, raamatukogu, kirik, perearsti vastuvõtupunkt, apteek, kultuurikeskus, sotsiaalhoolekande asutus, noortele huviharidust pakkuv haridusasutus, postkontor ja riiklikult tagatud taristu. Viljandi linn omab antud loetelu täies mahus, kuid meie eesmärk on seda kõike parendada, arendada ning seda müüa ja pakkuda oma elanikele, kuid samuti kõigile teistele. Proovime juurde tuua Viljandisse mõne riigiasutuse, suure ettevõtte, organisatsiooni, luues sellega uusi töökohti ja suuremaid võimalusi edukaks linna arenguks. Miks mitte ei võiks see olla naisõiguslastele suunatud asutus? Me ei välista ega lükka ümber ühtegi ideed, mis linnale ja tema elanikele hea ja turvaline on. Avalikke vahendeid tuleks suunata eeskätt naistenõuandlasse, perearstidele, sünnitusmajja, sest sealt saab alguse uus elu!”

Liis Aedmaa (SDE): “Ma üldse ei tahaks kommenteerida EKRE poolseid väljaütlemisi, sest enamasti on tegemist lihtsalt populismiga, kuid mis Feministeeriumisse puutub, siis selleks, et olla feminist ei pea olema naine. Feminism oma sisult on igas valdkonnas sugude võrdsust taotlev mõtteviis. Kui aga avalike vahendite puhul rääkida mitte ainult KOV, vaid ka riiklikust rahastusest, siis naiste varjupaikade ja tugikeskuste alarahastatus on loomulikult probleem. Sellega tuleb tegeleda, aga sellel probleemil on mitu otsa. Tugikeskused ja varjupaigad tegelevad otseselt ohvritega. Tegeleda tuleks aga kogu perevägivalla ja naistevastase vägivalla temaatikaga laiemalt. Ehk utreeritult öeldes: meil puuduks vajadus õpetada oma tütardele, kuidas mitte saada vägistatud, kui me õpetaks oma poegi mitte saama vägistajateks.”